Pole aasta aega kirjutanud. Unustasin täiesti ära, et mul selline asi olemas on. Tänud Laurale, kes palus, et hakkaksin oma tegemistest uuesti kirjutama. Ise asi, kui palju ma seda ka teha jõuan.
Aga asume kohe asja kallale. Täna oli koolis täiesti unine ja tavaline esmaspäev. Tundide kohalt ainult reaalained (algas füüsikaga, järkus keemiaga, kahe matemaatikaga ning natuke sai õues liikuda ka kehalise kasvatusega). Tegelikult täiesti reaal päev ka ei olnud, lihtsalt sedasi olen esmaspäevale andnud hüüdnime.
Koolipäev algas teisest tunnist nagu ikka esmaspäeviti. Hommiku vara, unise peaga füüsika ülesannete kontrolltöö. Sisetunne ütles, et läks päris hästi. Loodan, et tegelik hinne ka vastav tuleb.
Füüsika õpetaja on väga huvitava korra loonud. Iga kontrolltöö algust tuleb selline ettevalmistus uksetaga, nagu oleks sisseastumiskatsetel. Oma pingi juurde jõudes, töö juba laual ning pead kohe tegema hakkama.
Keemia tund oli lebo nagu alati. Õpetaja oli metsas oma klassiga, nii et pidime iseseisvat tööd tegema.
Järgmised kaks tundi olid suremiseks. Matemaatika täistund ja rühmatund. Täistunnil oli kontrolltöö tõestuste peale. Pühapäeval sai neid nii palju pähe tuubitud. Pean selle töö viie saama, et mitte 1. kursust kohe kolme saada. Endaarust läks hästi, kuid alati on nii, et kui tunnen , et läks hästi, on hindeks kolm või isegi kaks.
Kehalises jooksime kilomeetrit aja peale. Sain 17 tüdrukust tugeva 6. koha. Peale seda mängisime lipumängu, kus sai ikka palju nalja. Naersime pliksidega ikka kõht kõveras. See, kuidas Minna kukkus ja üleni porine oli, see oli lihtsalt nii naljakas:D Tean, et ei ole ilus naerda teise õnnetuse üle, kuid ta ise ka naeris.
Järgmised tunnid olid nõmedad. Mul viskas telefon lambist pildi taskusse. Vennale ega emale helistada ei saanud, et kuidas koju saan. Jalutasin Solarise juurde, lootes, et vend mind seal peale. Ootasin koguni tund aega. Nägin Mikk Pahapilli, ühtle näitlejat(nimi ei tule meelde), kuid ainuke keda ma ei näinud, oli mu vend. Siis viskas juba kopa ette ja jalutasin rongijaama. Mitmeid aastasadu tagasi, kui inimestel telefone ei olnud, said kõik asjad aetud. Tänapäeval ilma telefonita tekivad väga suured probleemid.
Ja nüüd kodus, nagu ikka, oma tuppa, kirjutuslaua taga ja õpin. Homme on õpetajate päev, kuid ega seetõttu inglise keeles tõlkimise töö ära jäägu. Korrutan, korrutan, korrutan endale neid mõisteid ja sõnu, kuid need kipuvad segamini minema. Pean õpiku padja alla panema, võib-olla jäävad paremini meelde?! :)
Midagi ebaolulist: mu sülearvuti undab jubedalt. Vean kihla, et mitte ükski teine arvuti ei unda nii hullusti. Sellepärast pean muusika volüümi ka tõstma.
Loodan, et sissejuhatus uueks aastaks ja uueks kirjutus hooajaks on tehtud.
Olge tublid,
$!LJ@
No comments:
Post a Comment