Pole päris ammu kirjutanud. Loodan, et Te pettunud ei ole. Nimelt, aga kes Te? Keegi üldse loeb ka mu blogi? Ah, mida iganes, ma sonin. Ilmselgelt tuleb see väsimusest ja kohutavast selja valust, mis mind hetkel piinab. Võtame siis möödunud sündmused kokku. Üritan olla võimalikult konkreetne ja mitte laskuda üksikasjadesse (mis mõnikord võivad vägagi huvitavaks osutuda).
Täna, 18.03.11 käisin esimest korda Kaisa trennis. Kaisa on sulgpalli treener 37.keskkoolis. Minu enda treener saatis tema juurde. Mis ma oskan öelda, väga lahe oli. Täpsemalt veetsin seal koguni kaks trenni ehk umbes 4 tundi sulgpalli. Not bad at all. Esimene trenn, kus olid nooremad ja algajad, läks päris sinna tumedasse kohta. Mitte midagi ei tulnud välja- ei võrgu mäng, ei löögid. Järgmine trenn oli tugevamatega ehk Triinu ja tema sarnastega. Seal sai päris kõvasti mängitud. Aaa, mis ma unustasin mainida, mängisin esimese trenni lõpus Kaisaga. 10 punkti sain kätte. Ma ei oska kuidagi kommenteerida, igatahes mul seisab ees väga töökas ja trenni rohke suvi. Kusjuures, ma tegin pranglimises täna oma rekordi. Punktisumma ligines 5000le. Ma tunnen, et mu peastarvutamine on paranenud. Tänu Timmukale :)
Täna,18.03.2011 tuli viienda tunni ajal (ehk eesti keele) direktor koos klassijuhatajaga klassi. Neil oli mingi päris pomm uudis. Nimelt, GAGis filmitakse saate ''Tööotsija'' võtteid. Kuna GAGis on inglise keele õpetajate puudus, tuleb väljavalitu õpetaja kooli tööle. Esialgu toimub nagu ikka intervjuud ja blablabla, kuid hiljem tuleb kandidaatidel anda kaamerate ees näidistund. Mis te arvate, mis direktor ütles ? Selleks näidiks klassiks pidi olema MEIE, 10.B KLASS!!!!! Mul jäi suu lahti. Mina? Kaamerate ees? Inglise keelega? Thank god, oli see rangelt vabatahtlik. Mu elu oli päästetud surmavast häbist.
Millest veel rääkida? Tegelikult on nii paljust rääkida, aga ma ei viitsi kirjutada. Laiskus saab võitu, mul on selline tunne. Räägiks veel eelmisel nädalal toimunud Riia-Vilnius-Tallinnast sõpruskohtumisest spordis. Oh, hea mõte. Nii, tegemist oli siis 51. sõpruskohtumisega Balti riikide kõige vanemate koolide vahel. Võisteldakse korvpallis, võrkpallis ja jooksmises/ujumises. Minu jaoks oli see esimene kord, mis kindlasti jääb pikaks ajaks meelde. Ei unusta oma siniseid ja marraskil põlvi ning mõnesid ilusaid visatud korve. Me kaotasime kõik mängud, sest jah... meie meeskonna töö ja oskused jätavad soovida, aga arvestades sellega, et vastased olid rahvuskoondislased, saime neile päris parajalt konkurentsi pakutud.
Tahaks hetkel banaani Cornyt, aga mul on kotis šokolaadi omaga:/. Ah, mis ma pirtsutan. Mõeldes sellele millises olukorras on Aafrika ja muud vaesema piirkonna inimesed, siis ma olen liigagi õnnelik. Niiet, jah. Mis mul meenus, olukord Jaapanis ja Fukushima. Mul on väga kahju nendest inimestest. Mina nende asemel lendaksin kuskile kaugele välismaale ära. Eesti on geograafiliselt heal asendil- meil ei ole tornaadosid, tsunamisid, maavärinaid ega vulkaane. Kevadeti ajab Emajõgi vett natuke üle kallaste, aga see on ka tõesti nii natuke.
Ma loodan, et praeguseks peaks piisama. Kui midagi meenub, kriblan ülesse. Lähen valutan nüüd selga :/
Olge tublid,
Siljakas
No comments:
Post a Comment