Jahm.. minu esimesed MV ei läinud kuigi hästi. Kaotasin esimese mängu 6-21 14-21. Sellega oli tol hetkeks kõik.
Missugused emotsioonid sellele järgnesid? Ei olnud rõõmus, aga samas ei olnud ka pettunud. Selline niinaa, vahepealne. Siiski rohkem kiskus sinna pettumuse poole. Vastane oli täiesti võidetav. See, mis tol päeval platsil suutsin korraldada, olid lihtsalt kohutavalt häbiväärne. Peamine süü lasub ikka mu endi õlgadel. Mõistuse halvas täiesti ära närveerimine. Võin öelda, et ma pole kunagi nii palju põdenud. Isegi mitte inglise keele raamatu ettekandel. Ma totaalselt kartsin palli mängida. Eksisin lihtsates löökides, lõin piiridest välja. Neljapäeval oli kõik veel täiesti OK, aga see oli neljapäev ja trenn. Järeldus: palju palju palju palju trenni, harjutused hoiete parandamiseks, jalgadetöö ja kõik muu. Jälgides teiste palju paremate eesti noortetippude mänge, tekkis väga suur kadedus. Suudaks ma nii hästi mängida... . Nad on treeninud ja palju vaeva näinud. Et jõuda nende tasemele, oleks vaja kolm korda rohkem trenni teha ja just nimelt eratrenni! Igatahes, tagasi mõttetöö juurde. Selle kaotusega sai mulle päris palju asju selgeks. Muidugi esiteks see, et trenni on kõvasti vaja teha. Teiseks: minupeale loodetakse liiga palju. Arvatakse, et neli kuud trennis käinud inimene suudab korda saata üüratuid vägitegusid, aga ei. Nii see ei ole. Tegemist pole ameerika filmiga, kus sportlane saavutab esimese karjääriaasta jooksul maailmakuulsuse, saates korda mõne üllatava vägiteo. Tegu on reaalsusega. Mul on mõttelõng, aga seda on raske kirja panna. Nii.. igatahes ma proovin kriblada. Sportlase, muusiku, kunstniku jne peale loodetakse. Ka minu peale on seatud erinevad ootused. Kui aga määratud eesmärkideni ei jõua(feilin täiega), siis tekitab see sellise.. kuidas nüüd öelda, sellise tumeda tunde. Täpselt sellise tunne, et vedasin kõiki alt. Seda süvendab asjaolu, kui tänavapeal jalutavad vastu tuttavad, kellelt võiks veidigi toetust loota, saan hoopis ülbuse ja ükskõiksuse osaliseks pluss pereliikmed, kes koju jõudes näägutama hakkavad: ''Kuidas sa siis kaotasid, kuidas nii.. blablabla'' (hääletoon!) Lõppude lõpuks olen omadega nii läbi, et ei taha millegagi tegeleda! Elu on tõesti lill- ilus õitsev punane roos (irooniaga)
Kõige toredam on see, et ma ei jõua järgmine nädal ühtegi sulkatrenni. Ja mina veel räägin, et vaja palju palju treenida.. Peab see nõme Riia-Vilnius-Tallinn olema! Sellest see kõik algabki.
Enne kui ma väga torisevaks muutun, vaatan mõnda teenageri filmi, kus kõik on nii täiuslik ja muinasjutulik. Näiteks see, kuidas maailma kuumim kutt näeb tüdrukut aegluubis juukseid levimas ja muu selline. See selleks.
Olgem lahedad :)
No comments:
Post a Comment