Tereteretere! Ei aja pikka möla, asume kohe asja juurde.
14. mai laupäev toimus Viimsi Spordihallis Noorte GP viimane etapp. Esimene mäng oli ühe tartlasega, mille võitsin,võib öelda, et päris lihtsalt. Siis oli vastikult, uniselt, istuvalt pikk paus. Järgmine mäng oli Kreetega, kellele eelmisel GP-l päris napilt kaotasin. Seekord ei olnud erand. Kaotasin jälle kolmes geimis, kuid võib öelda, et kergelt ta seda võitu ei saanud! Täitsin oma kohtunikuametit ja keerasin punkte. Kuna ma alagrupis ühe mängu võitsin ja ühe kaotasin, siis mängisin 3.-4. koha peale Keidiga. I geimi kaotasin 16:21. II geimi võitsin pärast väga pingelist lõppu 24:22. III võitsin samuti peale pingelist lõppu 23:21. Närvid olid peale seda vägaväga krussis omadega, aga võit tuli. Mis siis edasi sai? Ei olnud tavaline koju sõit, vaid ärikohting, aga sellest siin juttu ei tee. See ei ole asi, millest kirjutada. (saate aru jah, ma kruvin praegu pinget ülesse:D) Igatahes, koju jõudsin päris hilja. Ja veel, mis ma mäletan, et tol päeval oli jube rõve ilm. Vihma sadas nagu oa varrest. Kohe pühapäeval toimus seal samas Viimsis sulesellide viimane etapp, kuid sinna ma ennast kohale ei vedanud, sest esiteks maksab see raha, teiseks olin ma eelmisest päevast küllaltki väsinud ja kolmandaks mul oli vaja eksamiks õppida. Nonii, sellest viimasest asjandusest teeme eraldi juttu ka.
Võite juba järeldada, et pühapäeval õppisin nagu loom. Hommikul kell kümme null-null äratus, väike söök, hommikused toimetamised ja õppimismaterjalid kätte. Alustasin kõige kordamist algusest peale, ikka päris täitsa nullist. Vedas, et sel päeval oli ilus ilm. Õues sai lebotada ja samal ajal keemiaga kakelda. Just nimelt kakelda, ei mingit hellitamist. Need türbelid, need arvutusülesanded näitasid hambaid (siiamaani näitavad!!!!). Päris palju sai räägitud klassikaaslastega sellest msnis, mis oma korda aitas asju mälus talletada.
Esmaspäev oli siis selline mõnus närvitsemise päev. Start sai antud juba hommikul. Tuulasin oma riidekapi laiali, kuna ei leidnud sobivalt akadeemilist riietust eksamiks. Lõpuks mingi kuskilt pärapõrgust kana pepust leidsin oma musta kleidi ja valge pluusi. Eksam oli oodatust lihtsam. Kartsin, et tuleb midagi hullemat, aga ei. Üks on kindel, tol päeval sain õppetunni kogu eluks. ENNE EKSAMIT TULEB WC-s ÄRA KÄIA, ISEGI KUI MITTE MINGIL JUHUL POLE HÄDA, LIHTSALT TULEB KÄIA. Minul juhtus vastik asi, et tuli häda, aga eksam oli selline, et välja ei lubatud, seega ma vähklesin ja vingerdasin seal pool tundi. See halvas mõttetegevuse täielikult, õnneks oli töö valmis. Asjaolu raskendas veel see, et laual oli nii meelitav jook. Nagu tavaks ikka, peale eksamit klassikaaslastega vastuste võrdlemine ja kiire analüüs. Üllatavalt normaalsed vastused tulid, mis praeguseks teada andis kokku VIIE! Seda oleks pidanud filmima, kuidas kodus emotsioonid valla päästsin. (thankgod, seda ei tehtud) Päev jätkus sellega, et paari inimesega läksime oma kõhtusid täitma McDonaldsisse. BigMac eine kulus ära ja ikka veel ei oska ma seda korralikult süüa. Alati suudan iseenda, naabri või juhusliku möödakäija kokku plätserdada.
Sõõõuu, whaaat was next? Ega see nädal lõppenud eksamiga, kahjuks mitte. Järgmiseks päevaks oli märgitud majanduse kontrolltöö 35 mõiste peale ja füüsika. Nende kahe pärast pidin trennid ka ära jätma, mis minu puhul võrdub katastroofiga. Okei, see oli 'veits' ülepingutatud, kuid jah, trenn on ainuke pingevaba keskkond. PLUSS ma pidin õppima inglise keele raamatu tutvustust, mida ma põdesin väga-väga sügavalt.
Oi kuidas ma läksin teisipäeval majanduse kontrolltöö ajal närvi. Nopukki, mulle ei meeldi neid mõisteid ühendada. Alati on midagi, mis ei klapi ja läheb metsa. Niisama lihtsalt ei leia seda viga üles, ega muud ei aita kui otsat peale.
Hüppaks kohe selle juurde, kui pidin inglise keele raamatut tutvustama, kusjuures mingit pinget polnud. Kindlasti rahustas see, et eelmine oli vene keel. Õpetajat polnud. Gagi 10.b lasti Vanalinna peale lahti. Käisime Evelini ja Minnaga Toompeale, nillisime turiste. Mõnusalt sai naerda, aga jätkame. Esitlus tuli päris hästi välja, vähemalt teised kiitsid. :) Loodan, et tubli viis ilmub ekooli.
20. mail toimus Kohila spordihoones korvpalli kevadturniir. KTP poiskad Soomest olid tagasi. Üks asi jäi sisse kripeldama... Eelmine aasta, samal soomlasel (nimi on vist Joel) oli õlal suur tatokas. See aasta seda enam ei olnud. Kunstiteos tundus nii reaalne, ju siis pettis hästi ära. PS! Kelli erisoov oli see, et ma midagi soomlastest siia kirjutaks:D Mari-Liisi sünnipäev oli samal ajal, seega väike lilleõis ja kallistus.
Iga lõiguga läheneme olevikule. Laupäeval 21. mail toimus Tondirabas Lahtised Meistrivõistlused üksikmängus. Esimene mäng oli Piia Õunpuuga, keda ma üllatuslikult kolmes setis võitsin. Sain natuke enesekindlust juurde, kuid polnud sellist energilisust mängimiseks. Siis tuli ikka päris pikk, ikka päris pikk paus sisse. Vähemalt kolm tundi istusin tuimalt. Okei, vahepeal polnud nii tuim, siis kui jälgisin treeneri mängu. Naljakas vahejuhtum ka seoses sellega.
Härra treener mängis ja ta oli 15:20 taga, aga ta suutis võita oma kavala taktikaga 5 punkti järjest ja 20:20 järele tulla. Ma olin mängu nii süvendunud, et ütlesin endale märkamatult kõva häälega: '' Kammoon, pane nüüd! '' Kõrval istus üks tuttav, kes küsis: '' Ah, mida, kellega sa räägid??!! '' Natuke piinlik oli, samas naljakas.
Kui paus sai läbi, tuli mäng teise Piiaga. Palun, ärgem käskigem seda uuesti meenutada. See oli väga jube mäng. Pärast mängu oli päris hirmunud ja väikeses jah šokis (kui seda võib nii nimetada). Peale mängu oli ainult üks mõte, et kurat küll, ei mingit korvpalli vaatamist, lähed trenni ja kõik!!!
Noniinoniinonii kooli lõpuni on jäänud vaid loetud päevad. Suvel hakkab tõsine töö peale. Jätkub sõit Kohila-Tallinn-Kohila vahel.
Eile 23.05.2011 oli ajalooline päev. Te ei arva elu sees ära, mis ma korda saatsin. Sellepärast räägin teile kohe ja praegu. Nimelt, mängisin treeneriga trennis 15-punktini. Pakkuge kes võitis? Silja... . Ma ei oska seda kommenteerida kuidagi. Ainuke, mis ma öelda saan on see, et treeneril olid pikad dressid, mis takistas liikumist ja eile oli Siljal jälle sellist energiat mängida. Võib-olla tuli see sellest, et tahtsin rõvedale ilmataadile näidata, mis puust ma tehtud olen. Kuidas ta julges saata äikese ja vihma?! On õelusekott.
Täna 24.02.2011 käisime klassiga paintballi mängimas Männikul. Ei leidnud kohe seda kohta ülesse, aga lõpp hea kõik hea. Damn, see instruktorikutt oli päris kuum, Daniel nimi, guugeldage, mida iganes... . Igatahes, varustus jagatud, markerid käes ja tuld! Esimese mängu ajal ei julgenud eriti liikuda, esimene kord siiski, vabandas välja. Mida aega edasi, seda julgemaks muutusin. Kolmas mäng oli päris jõhker. Sain värvikuuliga ala 4m pealt vastu kätt ja jalga. Käel on verevalum, jalal on mõnus paistetus ja sinikas, aga mitte kordki ma ei kahetsenud, et osa otsustasin võtta. VÄGA LAHE, VÄGA KHUUL värk. Viimane mäng oli see, kus ma ostsin kuule juurde (raiskasin 4,50) ja kõmmutasin täiega. Siis kui kõik olid enda eest ja vabamaa. Päris paljudele sain pihta ja oiblin kui palavaks läks. Tahaks veel ja veel mängida.
Päris pikalt juba kirjutanud. Nüüd oleks just õige aeg minna vene keele tsornõi slavasid õppima eksole.
Aitähhid Laurale, kes mulle meelde tuletas kirjutada ja nõudis blogis sissekannet. :)
Päikest soovides
Välimets
No comments:
Post a Comment