Hei! Nagu näha ei ole väga ammu kirjutanud. Viimasel ajal on palju juhtunud. Et seda kõike kirja panna jääb Twitter ilmselgelt liiga lühikeseks.
Millest alustada? Alustame 15. jaanuarist. Tegemist oli laupäevaga, kuid äratus kell seitse. Kindlasti mõtlete, et loll inimene ei mõista magada nädalavahetusel, aga see ei olnud minu teha. Toimusid järjekordsed võistlused, mis läksid otseses mõttes metsa. Lihtsalt võtsid jalad alla ja seadsid sammud kuusikusse. Eelmisel päeval selgus, et väike haiguse pisik on sees, kuid otsustasin siiski võistelda. Nagu treener ütles, et see päev oli vastastega tutvumiseks. Oli meeldiv tutvuda, sain kõik pähe :) Olgem positiivsed, vähemalt sain palju punkte lugeda ja kohtunik olla. Raidol läks paremini. Sai kolmanda koha ning medali kaela. (Raido on trennikaaslane). Üleüldse oli päev kujunenud väga sulgpalli rohkeks. Tondirabast Kalevisse YEI'd vaatama(Yonex Estonian International). Enne seda väike seiklus linnapeal. Õnneks jõudsime õigeks ajaks Raul Musta mänguks. Väga pingeline ja närve sööv mäng. Meie mees väljus võiduga, aga teenis kollase kaardi. Kindlasti imestate, et sulgpallis on kaardid nagu jalgpallis (ja veel kuskil mujal sportmängudes). Kui ma esimest korda kuulsin sellest, olin ka üllatunud. Tagantjärele mõeldes teebki see asja huvitavaks. Mäng lõppenud, jooksin trammi peale ja edasi rongi peale. Kuradikuradikuradi külm ilm oli, -17 kraadi C. Järgmisel päeval toimusid YEI finaalid. Kohale kahjuks ei saanud minna, kuigi oleks väga tahtnud. Pidi leppima live-ülekandega. Must mängis finaalis soome meistri Villega. Pähe sai ja oli pettunud, aga küll järgmine kord läheb paremini. Küllap on sulgpalli limiit täitumas...
Alustame järgmist nädalat. Esmaspäeval toimusid esimesed suusatunnid Nõmme Spordikeskuses. Suusad olid normaalsed, ilm on mõnus, aga kõik ilusa rikkusid ära mu enda jalad. Hüppeliigesed hakkasid kohutavat valu tegema, eriti vabatehnikat sõites(ega mulle klassika ei meeldigi). Trotsides valu, ronisin kõige suurtematele mägedele. Natuke aega võttis esimene kord, et alla julgeda tulla. Sellise mõnusa adrenaliini laksu sai. Hoog oli nii kiire, et pisarad tulid silma. Asja pointiks on see, et ma ei kukkunudki. Tavaliselt ma olen nii andekas, et sõidan suusad risti või uisuga topin kepi ette ja lasen mõnusa näoka. Tüüpiline Silja. Suusatamine läbi, riided vahetatud, bussi peale joostud ja kooli tagasi! Algas praktiline keemia minu jaoks. Koolis olin täpselt kell 16:29. Õnneks oli õpetaja nii mõistlik, et lubas mul klassivendadega ühes rühmas olla. Nalja oli nabani ja isegi üle selle.
Teisipäev oli hambaarsti külastus. Natuke ai oli. Mis natuke, päris palju ai. Muidu oli üsna mõttetu päev.
Nonii, kätte jõudnud kolmapäev, mis oli lihtsalt üli koomiline. Seda ei anna sõnadesse panna, mida reaalklassi II rühm inglise keeles tundis. Mõni tund enne oli geograafia kontrolltöö, füüsika laboratoorne töö ja kirjanduse kaks une tundi. Inglise keele tund algas minu raamatu ettekandega. Oi kuidas ma seda põdesin. Hääl oli nagu lambakesel ja põlved värisesid nagu oleks 5 magnetuudiline maavärin. Aga üle elasin, sokkisin midagi kokku, kuid I've done! 20 minutit enne tunni lõpus hakkas klassivend Mart oma raamatust rääkima. Algus oli juba palju tõotav. Näiteks tal oli kaks raamatut kaasas, eesti ja inglise keelne. Tema toodud põhjendus oli selline: I read this book(in english), but I want to show this book(in estonian), because it looks more beautiful. Võimalik, et te ei saa naljast aru. Siis üritas seletada, et tegemist on fantaasia raamatuga, milles on üheksa aasta aega. Õpetaja, kes on tavaliselt surm tõsine, karjub ja kortsutab kulmu, naeris häälega ja südamest. Meelde jäi veel lause: You can't have superhero, because for example Harry Potter if he's almost dying, then you know he won't because there were seven books(tegemist on tema tsiteeritud lausega, üritasin võimalikult samaks jätta). Kõik naersid kõht kõveras. Väga tsill tund oli. Peale seda järgnes kohutav ajalugu. Võtab ohkama, kuna suutsin oma vihikut jälle korralikult sodida. Arvake kolm korda, mida ma joonistasin(üritasin joonistada).
Kolmapäevane trenn. Illegaalne trenn Artes. Šššš! Teeme nii, et ma ei tea midagi ja et mina pole midagi öelnud.
Neljapäev, mida oskan öelda!? Joonestamises sain õpetajalt kiita, keemias sokkisin mingid ioon- ja molekulaarsed võrrandid kokku ning eesti keel. Tunniteemaks oli kirjandi analüüs. Tule taevas appi ütleks ma selle peale. Õpetajal kulus mu kirjandi peale rohkem punast kui minul sinist kirjutamisel. Kuidas ma kirun taga seda, et mu õpetajaks oli Pent! Mul on häbi, et isegi eesti keelt ei oska rääkida/kirjutada, rääkimata inglise ja vene keelest. Päeva päästis trennid. Kõige pealt AEG'is(minu tegelik spordiklubi) ja siis Artes. Mõlemas trennis pidin treeneri vastu mängima ja see ei olnud eriti tore. Tegelt oli küll, sain haledalt pähe, aga selles ongi lõbu. Kuidas ma suudan ise enda nii välja vihastada, et ma pööran kogu aeg valet pidi seda hoiet. Saen selle pöidla maha! Õhtul kodus olin dead meat. Väsitav, aga selle trenni võlu ongi. Pean hakkama rohkem lugema. Sõnavaraga on väga kesised lood, võrreldes klassiõega. Olgu, temaga ei saa võrrelda, kuna ta on kirjanik ise. Peab pingutama, et lõpukirjandiks oleksid kõik korrektuurid tehtud.
Läbi naeru, adrenaliini ja kontrolltööde rohke nädala on seilanud vastu reede. Oleks keegi, kes viitsiks Spordihoonesse sulgpalli, kuid ei. Leidub laiskvorste, haigeid või/ja hõivatuid inimesi. Tänane päev algas hea uudisega. Viimased 7-8 tund jäävad ära, kuna õpetaja on üks 40% eestlastest, kes on haige. Ma võin protsendiga pange ka panna. Timmu, saa ruttu terveks. Trigonomeetria ootab.
Mis hetkel teoksil? Kuulan Laura Põldvere uut laulu ''Võid kindel olla''. Ilusad sõnad, viis ja üle üldse laul. Midagi teistsugust ja erilist võrreldes Flo Rida, Rihanna, Katy Perry jms peibutise muusikaga.
Selline oli minu nädal. Olge mõnusad,
Silja
No comments:
Post a Comment