Erakorraline sissekanne!
Kooli vahetamine toob kaasa nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone. Hea on see, et tutvun uute inimestega(õpetajad, õpilased), innovaatilise ühiskonnaga, kogun rohkelt uusi kogemusi jne. Aga mis kõik olen ma selleks ohverdanud? See kõlaks kummalisena, kui ma hakkaksin asju ja inimesi(!) üles loendama, sest siis jääks mulje, nagu neil polegi mingit tähtsust, aga kõik elus- ja mitteelusolendid on mulle tähtsad.
Esimeseks tunnen kõige rohkem puudust oma kallitest trenni- ja klassikaaslastest. Vahetevahel ikka näeb, siis lehvab ja ajab juttu, aga see on ka kõik. Meil pole enam aega, et istuda maha või käia üksteisel külas, rääkida maast ja ilmast, klatšida teisi taga, rääkida tüdrukute jutte vms. Uute sõpradega võtab aega, et saada ligilähedaseks. Keegi vist kunagi on öelnud, et inimesi õpib tundma terve elu, sest erinevates situatsioonides käitukse erimoodi, mis toobki välja inimese tegeliku pale.
Minnes üle veidike filosoofilisemale poolele, siis raiskan iga argipäev sõidule umbes 2 tundi. Selle aja jooksul võiksin olla sõpradega koos, põtsutada palli, mängida sulkat, teha trenni, lugeda raamatut, olla arvutis, hangida facebookis, lugeda elu24 või mida iganes. Klassiõde, kes kolis Raplamaalt linna ja nüüd käib minuga ühes klassis küsis, et kas mul ajast kahju pole. Ausalt öeldes, ma ei osanud kohe midagi vastata. Kuigi väikese viivitusega vastasin ei, siis järelemõeldes on küll kahju.
Mis oleks lahenduseks? Olen proovinud korraldada väikest movie-õhtut, kuid mis läks vett vedama. Olen püüdnud korraldada väikest päevakest linnas ja kinos, mis tegudeni välja pole jõudnud. Lihtsalt meie graafikud ei ole enam sarnased. Tuleb midagi nutikamat välja mõelda. Ma tean, et ma reaalklassis käin, aga mul on ajude asemel ainult kõva pähkel.
Mulle tundub, nagu üritaksin kirjandi moodi asjandust siia kirjutada. Igatahes, see pole mu point. Tahtsin vaid öelda, et midagi uut ja huvitavat elus saavutada, tuleb midagi ohverdada ja see on paratamatus. See, et ma korvpalli sulgpalli vastu vahetasin on üllatavalt hea, sest first of all, ma olen saanud ägedaid sõpru ja mul on väga tuus treener ja teiseks sulgpall on üli võrdes hea mäng. (see kõlas küll reklaami moodi) Ma võin öelda, et ma saan tõelise mõnu sellest, kui ma pihta saan, sest tabades palli tuleb nii mõnus hääl(eriti veel sulepallidega). Ärge palun vasakule mõelge.
Ilusat algavat koolinädalat,
Silja
No comments:
Post a Comment