Untitled

Meenutusi laupäevast. Ilmselgelt on jalgadetöö paranenud.
Aga hoided... hoided, mu armsad hoided! Selle kallal vaja kõvasti töötada. Ülevalt helikopteri löögi ajal(selline on see nimetus) tõuseb mul vasak käsi ülesse, nagu oleks kipsis. Haha. Ma ei oska seda kuidagi teist moodi hoida. Targem oleks mul enam mitte rääkida sulgpallist. See muutub kindlasti teie jaoks tüütuks. Mina sellest aru ei saa, kuna minu jaoks on see ülimalt meelejärele sport.
Küsisin treenerilt, kuidas ta reageeris esimest korda, kui kuulis, et ma tahan trenni tulla ja päris tõsiselt. Tema vastuseks oli wtf. Natuke naerma ajas küll.. Ma ei kahetse üldse, et korvpalli ära lõpetasin ja sulgpalli kallale asusin. Õigem oleks küll lõpetada alustatuga, kuid uued muutused tulevad ainult kasuks! Päris tõsiselt.
Kui ma vaid saaksin kooli nii kergelt üle lasta nagu teeb seda Liisukas, oleks ma päris happppy. Üldse ei jaksa homme minna. Nädalavahetusel pole saanud puhtagi. Võistlused võtavad energia ära. Patareisid pole jõudnud vahetada.. Tõotab tulla raske nädal. Mis veel? Homme on Reimo sünnipäev ja minu kord on midagi küpsetada. Koogiga ei viitsinud tegeleda, seega otsustasin muffinite kasuks. Oiei, see polnud kuigi mõtekas tegelikult. 33 tükki ja need hommikul kooli tirida.. oiijaaah. Terve kott on neid täis... head isu homme siis. (kui need kõlbavad üldse süüa) Tormist nädala algust,


Silja