Heihei! Pole ammu kirjutanud. Aeg on möödunud päris kiiresti . Esimene nädal läbi, jäänud hoopis selline mulje, nagu terve 6-nädalat oleks koolis käidud. Väsimus on, ja milline veel... Kontrolltöö kontrolltöö osta. Justin B would say that NEVER SAY NEVER! Ma ei taha muljet jätta, nagu oleks ta mu iidol, silmarõõm vms. Selle peale ütleks Silja: NEVER EVER EVER. Mis vahepeal toimunud on? Alustagem esmaspäevast. Esimene kooli päev algas sissemagamisega. See oli täiesti põhjendatud, nimelt päev enne keerati kella tund edasi. Ma olen ka inimene(üllaülla eks?!) ja loomulik ei olnud jõudnud sellele reageerida. Vähemalt sain korraliku äratuse, kui ema tuppa kargas, teki pealt tiris ja karjuma kukkus. 11 minutiga riidesse, hooldus, kooli asjad, trenni asjad- must be my new record. Õnneks oli mul esimene tund vaba, aga auto peale pidi siiski jõudma. Ägenz oli klassiõdisi, -vendi näha. Avaldada muljeid vaheajast ja niisama plära ajada. Päev oli igati lebokas. Saart ei olnud, kehalise õpetajat ei olnud, praktikumi jäi ära. Päeva parim osa võis alata... sulka, my love. Ma ausalt ei mäleta, mida me tol päeval tegime, arvatavasti tilka. Hetke põhiline teema. Okei, ma ei lasku äärmustesse. Lets move on, shall we?
Teisipäevast mäletan nii palju, et ma jõudsin koju umbes 15.45, natuke sõin. Umbes 16.00 hakkasin õppima ja õppisin kella 00.08 ühte ja sama ainet, intensiivselt. Guess what? See oli kirjandus, keskaeg. Hommikul ärkasin ülesse, absull mitte midagi ei mäletanud. Siis lõin juba käega. Tänu sellele jäid kõik teised ained õppimata, mis pole eriti tore. Sel päeval lihtsalt joppas, et vene keele õpetaja jutustamise ära unustas.
Hüppame neljapäeva peale. Kohutav päev, must auk. Kõikide asjade kokkulangevust sain oma nahaga tunda. Väga ebameeldiv.
and it's friday, friday gotta get on friday... Te kõik teate seda porgandihäälset Rebecca Musta eks, aga ma ei tahtnud temast rääkida. Tänane kunstiõpetuse tund oli väga naljakas, ikka väga naljakas. Toomase tehtud multifil C. Ronaldiniusega ja Justinus Bieberiusega oli ikka väga naljakas. Respect!
Linnast koju sõites, rääkisin suure suuga emale, et jaaajaaa lähen täna jooksma, kindlasti lähen. Koju jõudsin, esimene lause oli: Ma ei viitsi, lähen homme kindlasti! Hakkab pihta... suvel oli sama jama. Mõeldes suvele.... , see on kaugel, mägede taga lossi pimedas kambris lukus, draakon on võtme alla neelanud ja alles viie kuupärast oksendab selle välja. Kui suvi valla päästetakse, võtab tükk aega, enne kui see Eestisse ükskord jõuab. Vabandan, jälle sonin.
Hetkeks kõik, ei viitsi rohkem kirjutada. Tsauplau! :)
No comments:
Post a Comment