Tere tulemast tagasi ütlen iseendale. Pole päris kaua-kaua kirjutanud. Paistab, et iga postitus hakkab taoliste lausetega.. '' Pole ammu kirjutanud'' vms. Millest alustada? Nii palju on juhtunud, ei tea kohe millest alustada.
Olgu, alustame sellest, et ma sain alla breketid. Alguse asi, väga ebamugavad, hambad valutavad ja on tundlikud. Ei saa süüa kõike, mida hing ihaldab. Päris paar päeva olin jogurti dieedil. See kujutas endast seda, et ma sõin ainult päevast päeva seda piimatoodet. Ainuke asi, mis alla läks, sest selleks ei pea ju hambaid kasutama.
Laupäeval, 16.04.2011 toimus Spartas Noorte GP järjekordne etapp. Minule oli see esimene. Enesetunne ei olnud kiita. Kurk tegi valu, köha ja nohuke ka. Eks ma siis proovisin kuidagi hakkama saada. Esimene mäng oli ühe inimesega, (kelle nime ma ei mäleta kahjuks) aga, kes pani ikka täiega. Tase võrreldes sulelistega oli ikka täiesti erinev. See selleks, läks aja taha, unistamise materjal. Järgmine mäng oli vesteri pliksiga. Üllataval kombel mängisin temaga väga tasavägiselt. Esimese geimi kaotasin 11:21 teise võitsin 21:17 ja kolmanda kaotasin 19:21, aga ma ei arva, et ma midagi sellega kaotasin. Kõlab kummaliselt eks? Aga ei, ma sain juurde palju rohkem positiivsust ja enesekindlust.
Peale võistlusi jõudsin ilusti koju, aga probleemid jätkusid. Vend oli autoga linna läinud ja ma ei saanud kuidagi Nospari (Liisa) sünnipäevale. Väike kõne Liisale ja mõne aja pärast oli auto ukse ees. Peoga jäin igati rahule. Enda vägitegudest ma ei hakka siis juttu tegema. Kes teavad, need teavad!
Ega seekordki ei saa üle ega ümber koolist. Praegu on väga rasked ajad, palju kontrolltöid ja üldse õppida. Väsimus tapab, sellest saab kõik alguse. Näiteks täna, 21.01.2011 ma terve autosõiduajal magasin, ainult magasin. Kooli jõudes, olin veel unisem ja väsinum. Otsesesmõttes ZOMBI! Õnneks on nädal läbi. Poleks reedeni vastupidanud. Loodan ennast maksimaalselt välja puhata ja uut nädalat värskena alustada.
Ootan mõnusat suve, päikest ja randa. Sünnipäev oleks ka tere tulnud ja Kiili laager 2011, kuhu ma kindlasti kavatsen minna. Enne tuleb sooritada must miljon kontrolltööd pluss üleminekueksam. Ma hakkan nüüd ennast küll kordama aga, raskused on selleks, et neid ületada. Hea muusika ja virsiku koorenejogurt panevad mõtted teistpidi ringlema :)
Ahah, ma oleksin ühe kõige pullima päeva unustanud. Tegemist oli... ühe reedega, kus jäid matemaatikad lõpust ära. Samal päeval toimus ball ja meie armsa klassijuhataja Mängeli kingi üleandmine. Pidime koolis kell pool kuus olema, seega meie Babettega koju vahepeal ei saanud. Tsillisime niisama linnas ringi, käisime Virus mingit noorte muusika festivali vaatamas, istusime Tammsaare pargis Sale ja Kairiga ning muidugi käisime McDonaldsis söömas. Naerda sai kõvasti :) Meie armsad klassivennad Mart ja Armin otsustasid päevasel ajal korraldada väikese istumise. Lõppes sellega, et nad saabusid klassi endal mitu liitrit promille sees. Jah, päris naljakas oli, nad ei suutnud isegi sirgelt seista.
Hüppan uuesti sulka peale üle. Viimastel Tondiraba sulelistel sain C-liigas oma võidu kätte. Esimene medal, kuid küllaltki vaiksed emotsioonid. Vastupidiselt minule, oli ema äärmiselt õnnelik. Lubas mulle kõike välja teha, osta jäätist, kummikomme jms. Siis tagasisõidul autos poomitas ema mingite lambikate filosoofilise sisu küsimustega. Igatahes tekitas väga ebameeldiva tunde, seega jätsin heameelega vastused andmata.
Peaks olema nagu enam-vähem kõik kirja pandud. Kui midagi meenub, kriblan, aga praeguseks on kõik.
So, keep smiling and be cool!
No comments:
Post a Comment